Hooldevaba multšipeenar

Multšitud peenra rajamisega on tavalisest rohkem tööd, kuid valmis peenar päästab aedniku tükiks ajaks tüütust rohimiskohustusest. Soovitatav on kasutada multšimist  eelkõige hekkide all ja ilutaimede istutusaladel. Multškatte mõte on hoida sobivat niiskusrežiimi  ja tõkestada umbrohtude kasvu.

Multšpeenra rajamist alustatakse pinna ettevalmistusest. Kui peenar tehakse muru sisse, peab murukamara ära koorima.

Vältimaks muru sissekasvamist peenrasse, peaks multšpeenrale tegema äärise. Lihtsa variandina saab kasutada servatud ja puidukaitsevahendiga immutatud laudu, mis omavahel ühendatakse, ja samast materjalist ankurdatakse.

Tihti kasutatakse peenraääristena rohelisest lainelisest plastist ribasid. See on küll odav, kuid mitte kõige ilmekam lahendus.

Peenraserv valmis, tuleb kaaluda, kas kasutada multškangast või mitte. Vähemalt kuus-seitse aastat säiliv pehme multškangas laseb hästi läbi õhku ja vett, kuid takistab juurevõsunditega paljunevate taimede kasvu.

Kangaga võib pinna katta, kui peenrasse plaanitakse istutada kõrreliste puhmaid, väiksemaid okaspuid (madalad ja roomavad kadakad, püramiidsed vormid), põõsasmaranaid, roose, lavendleid ja teisi taimi, mille maapealne osa, sõltumata kanga olemasolust, vabalt kasvada saab.

Kui taimele kangasse tehtud istutusauk siiski ajapikku väikseks jääb, saab ava ettevaatlikult laiemaks lõigata.

Multškangas ei sobi nende püsilillede puhul, mis paljunevad maa-aluste risoomidega. Samal ajal võib kangast kasutada siis liiga hoogsa laienemise pidurdamiseks. Kanga all ei saa uusi võsundeid eriti kasvatada vaarikadki.

Multškanga servad kinnitatakse klambripüstoliga peenra puitäärise külge või surutakse mulda kolme  millimeetri jämedusest ja 25 sentimeetri pikkusest traadist painutatud kandilise u-tähe kujuliste kinnitajate abil.

Kanga serv peab olema vertikaalselt alla keeratud, et seda näha ei jääks.

Kangas paigas, lõigatakse sinna istutusaugud, taimed pannakse mulda ja peenar kaetakse umbes 2-5 sentimeetri paksuse multšikihiga. Kui kanga panekust loobuda, peab multši paksus olema kümme sentimeetrit.

Multšimaterjalid:

Odavaimad ja seetõttu laialt kasutatavad multšimaterjalid on männikoorepuru ja kergkruus, mis paraku kõikjale ei sobi.

Koorepuru kiire kõdunemise tõttu tuleb seda sageli uuendada(3-5a). Samuti võib lagunev männikoor mullast võtta ära toitained alles noorte ja nõrkade kultuurtaimede eest.

Kallim materjal on praktiliselt hooldusvaba graniitkillustik või looduslikud kivikesed. Kõige kallimate variantidena on saadaval kõikvõimalikes toonides dekoratiivkivikesi.

Päris hooldusvabaks ei muuda peenart aga ükski multš, sest pinnale kandub ikka liiva- ja mullaosakesi ning umbrohuseemneid, mis seal rõõmuga juurduvad. Rohimistööd on aga siiski kordades vähem kui tavapeenra puhul.

Multšpeenart väetatakse üldjuhul vedelväetistega kastes.